Kääbiku triloogia, ehk Kaks filmi liiga palju!

Viimasest postitusest on möödas päris mitu kuud, sest vingumiseks ei ole kas erilist põhjust olnud või on vingumise pikkus liiga lühike tundunud, et sellest korralikku, hädaldavat postitust kokku vorpida. Osad filmid suutsin muidugi sujuvalt endast mööda lasta, osad ootavad oma aega, et neid UUESTI internetist tirida ja siis neile korralikult puid alla laduda (vaatan sinu poole The Amazing Spider-Man 2, sa olid saast!). Nüüd, mil aasta lõppemas (ei jõudnud eelmisel aastal artiklit valmis kirjutada, OH NOES! This comment STRAIGHT OUTTA FUTURE!) ning The Hobbit'i triloogia viimane episood, The Battle of the Five Armies, nähtud, tundub olevat õige hetk teha seda, mida üks keskmine eestlane teeb lausa meisterliku oskusega - hädaldab, vingub ja viriseb.

Nagu ikka - SPOILERS AHOY - ja muidugi ka ülimalt taotuslikud kirjavead (not really) ja kõikvõimalikke kirjavigu (EDIT: eelnev lause on perfektne kvaliteedinäide - topletviide kirjavigadele). Klassikalisel viisil jagame asjad punktideks/eraldi kategooriatesse/misiganes ning räägime (ma ei tea miks ma endale mitmuses viitan) The Hobbit'ist tervikuna, ehk kogu triloogiast, mitte ei keskendu ainult viimasele osale. Olge hoiatatud, et kõik on oma mätta otsast vaadatuna, ei ole lugenud raamatut ning lähtun täielikult keskmise filmivaataja seisukohast. Rumal ja emotsionaalne Isiklik arvamus on rumal ja emotsionaalne isiklik, haters gonna hate etc... Raudselt unustan midagi mainida või siis ajan totaalset sitta, soovi korral võite mu tähelepanu sellele ka juhtida.

Sissejuhatav osa on läbi, seega aeg on küps, et öelda: "I'm going on an adventure!"

I. Thorin, Fili, Kili, Gloin, habe, kirvespea, läki-läki, the fat one, see ragulkaga tüüp, kel on tobe habe ning veel mitu muud päkapikku.

Ma tean küll, et tegelikult on see üpriski tobe asi, mille üle vinguda ning pigem on asi minu tähelepanematuses, aga kurat! Kui palju päkapikkude nimesid ma meelde pean jätma!? Asja ei tee paremaks muidugi fakt, et osad neist ei anna filmile reaalsuses mitte midagi juurde ning räägivad võimalikult vähe (kui üldse...?). Pool nädalat enne, kui ma jõudsin kinno, et kolmandat vaadata, värskendasin mälu eelmise kahe osa puhul. Hetkel aga ei suuda ma üldse meenutada, kas see päkapikk, kellel oli kirves pähe löödud (ning kuidas see anatoomiliselt võimalik on, jääb minu jaoks müstikaks) kordagi midagi ütles. Thorin, loo mõistes üsna tsentraalne tegelane, sai kiiresti tuttavaks, Fili ja Kili said teise filmi lõpuks selgeks ning nii samuti ka Gloiniga, sest, nagu selgub, on ta ju ometigi Gimli issi. Ülejäänud jäid pisut võõraks. Jah, raamat on ilusti filmimaailma üle toodud ning jah, tegelasi vähemaks võtta pole võimalik, aga kui Jackson tõi sisse ühe täiesti uue tegelase (kena haldjaneiu LOST'ist), siis mis takistas teda pigem publikule tutvustada juba olemasolevaid tegelasi, andes neile kasvõi ühe (lisa?)monoloogi/lause juurde? Aa, ei? OKEI SIIS!

II. Liiga palju materjali, ent ometigi liiga palju aega...?

Üks enim levinud kriitika, mida kogu triloogia suunas pillutakse, on see, et filmis on ohtralt materjali, mida Kääbiku raamatuversioonis ei leidu. Teadjamad inimesed oskavad öelda, et Peter Jackson, suur Tolkieni fänn nagu ta on, laenas ka kirjaniku teistest raamatutest lisa, et ühest filmist saaks kolm ning kõigile paistaks välja tema üüratult suur armastus (lisaks rahale) Tolkieni loomingu vastu.Seega lisandus backstory selle kohta, mida Gandalf vahepeal tegi, kui ta raamatus päkapikkude juurest minema tõmbas ja palju muud toredat. Osad inimesed arvavad, et materjali on liialt palju, aega selle edastamiseks liiga vähe (ja seda arvesse võttes muidugi filmi KOLME osa), mina aga vaidleks väite teisele osale vastu - aega on liiga PALJU! Seda lihtsalt ei kasutata ära! Seda kõnetab ilmekalt filmi oskus peaaegu igat stseeni võimalikult pikaks venitada. Ebavajalikult pikaks lausa. Kogu triloogia vältel leidub nii mõnigi võitlusstseen, kus suurem osa võitlusest on asendatud kas täiesti suvalise jamaga või intensiivse stare downiga. Mõõgavõitlusi annab veel kuidagi vürtsitada, aga kui omavahel võtavad mõõtu vana võlur, kes teeb enda ümber valgusmulli ning ebamäärane must pilv, siis see ei ole just eriti põnev, eksole.Lisaks teise filmi stseen, kus Gandalf avastab, et Thorini isa on elus, kes siis paar minutit hiljem ära sureb, ei andnud minu elamusele mitte kübetki juurde. Seda aega oleks võinud kasutada, *khm-khm*, juba olemasolevate tegelaste arendamiseks! Pikad pausid lausete vahel ei ole vajalikud! Seda muidugi juhul, kui sa ei tee...ei tee triloogiat..aa...sain aru...

Fakt, et Director's Cut muudab filmi pikemaks, aga ei anna midagi oluliselt juurde (teise osa metsas tuiamine on heaks näiteks) on enam kui irooniline. Kui iroonia oleks tehtud maasikatest, jooksime me praegu palju smuutisid.

Ainult kõige vajalikumad stseenid!

III. Miks nad kotkastega...?

Kõik on jumala selge, ma ei ole idioot! Kurjus takistab, etc etc. Me oleme siin, et rääkida päris probleemidest! (disclaimer: see punkt on pühendatud mu sõbrale, kes arvas, et kotkaste kasutus on üks asi, mille üle ma vinguma hakkan. Ei, ei ole). Silmakirjalik pilt for the lulz.

IV. HOLY SHIT, SMAUG! See võitlus saab olema EEPILINE!...Aa...okei...

Smaug oli lahe. Jah, nii Bilbo vestlus temaga kui ka sellele järgnenud võitlus päkapikkudega olid mõlemad waaaaaaay too pikad (vt. punkt nr. II), aga tema hääletämber, tema cool väljanägemine, tema ülbe, ent enesekindel hoiak, asjaolu, et ta on *FUCKING DRAAKON* (!)...jaa, Smaug oli lahe! Teine osa lõppes sellega, et päkapikud kallasid Smaugi kuuma, vedela kullaga üle ning arvasid, et sellega asi ka lõppeb. Aga ei! Smaug kargas kindlast surmalõksust lihtsalt välja, raputas kulla seljast ning läks enda viha lähedal asuva veepeale linna peal välja elama. Bilbo vaatas talle järgi ning mõmises välja kohustusliku klišee, enne kui ekraan mustaks läks, kuulutades filmi lõppu. "HOLY FUCK! Kuidas nad sellest küll eluga välja tulevad?" oli minu küsimus peale teist ja enne kolmandat filmi. Sellest *peab* tulema eepiline võitlus!

...

Smaug paneb kogu linna sekunditega põlema, kohalik paadimees Bard laseb tema pihta paar tavalist noolt ning siis lõpuks saab kätte eelmises osas tutvustatud suure, erilise musta noole, mille ta laseb täpselt sinna, kus Smaugi läbimatus soomuses on auk. Smaugi viimaseks teoks on Stephen Fry tüütu tegelase lömastamine oma selleks hetkeks elutu kehaga. Vau! JA KÕIK SEE KÕIGEST UMBES KÜMNE MINUTIGA!

...

THE FUCK WAS THAT!?!?!

Smaug vääris paremat. See, kuidas asjad praeguse seisuga "välja mängisid" jätsid tunde, et Smaug oli kõigest tühine afterthought kolmandas filmis, kogu fookus oli juba mujal - inimesed nägid, et "Oi! Siin filmis on suur ja eepiline VIIE ARMEE LAHING! Aa, Smaug oli ka veel elus? Tapke ta kiirelt ära, ma tahan juba näha VIIE ARMEE LAHINGUT!" Miks mitte pidada maha kaklus Smaugiga juba teise osa lõpus? Linnaelanikud lükkavad oma paadid randa, vaatavad seljataha, et visata viimane pilk oma nüüdseks suitsevale linnale ning seejärel suunata oma katse Üksiku Mäe poole, sest hei! See on nende ainuke võimalus! Seda tegid nad kolmanda osa alguses! Selline lahendus oleks olnud tunduvalt parem, emotsionaalsem ning ei oleks nii juustune, nagu Bilbo lause "What have we done?" Las ma ütlen sulle, kallis Bilbo, mida te tegite!

VALE. FUCKING. OTSUSE!


V. Ülejäänud rämps

Kiire kokkuvõte asjadest, mis mind häirisid, ent mis ei vääri (või ei ole piisavalt mahukad), et neile igaühele individuaalne lõik pühendada:

+ Kolmanda osa kohutav montaaž - Fili ja Kili ja see kolmas päkapikk, kes teises osas ülejäänud grupist maha jäid, asuvad teele Üksiku Mäe suunas. Thorin on just Mäe sisse peitu läinud. Bard räägib järgmised 10 minutit linnaelanikega. Järgmine kaader näitab, kuidas päkapikud on juba Mäe juures. Järgmine kaader näitab kuidas päkapikud on juba uksel ning Bilbo tuleb neile vastu ja ütleb, et Thorin on lolliks läinud ning viimased kaks päeva kullahunnikus püherdanud. Kõik see juhtub niivõrd kiirelt, et see on üks koht, kus Director's Cuti lisamaterjal tuleks kasuks. Asja ei muuda paremaks ka see, et kogu tegevus leiab aset samasuguses päevavalguses, ei mingeid öiseid või õhtuhämruses tehtud kaadreid, mis annaksid vaatajale aimu aja kulust. Ei mingit suurt plaani päkapikkudest suurel väljal, mis annaksid vaatajale aimu rännaku toimumisest.

+ Kiired kannapöörded - Selle all pean silmas välkkiirelt aset leidvaid muutuseid tegelaste suhtumises. Thorini tee hulluseni oli vaikne, loogiline, subtle(!)...Tema tagasitulek hullusest normaalselt mõtlevate inimeste/päkapike sekka võttis tunduvalt vähem aega. Bilbo ütles talle, et "Thorin, võta aru pähe!" ja Thorin was all like "Ok!" Kõik. Ei mingit sujuvat üleminekut, suur VIIE ARMEE LAHING nõudis pidamist ning tema sea seljas ratsutav päkapikusugulane vajas päästmist. Legolase issi Thranduil, kes oli terve kogu triloogia ajal olnud totaalne douche, muutus oma viimastes stseenides mõistvaks ja lahkeks haldjaks, tundis kaasa Taurielile ja surnud päkapikule (selle rassi esindajale, keda ta põlgas) ning seejärel saatis Legolase Aragorni juurde. Totes in character. TOTES! Rääkides Legolasest...

+ Kas te Lord of the Ringsi ikka mäletate? Näe, Bilbo! Siin on see siniselt helendav mõõk, mis sa LOTRis Frodole andsid. Näe, pane see särk selga ja ära unusta seda siis pärast oma sugulasele, Frodole anda! Oi näe, see on ju Legolas! Ta oli ka Lord of the Ringsis! Legolas, ära siis unusta Aragorni juurde minna, sest ta on Lord of the Ringsis suht tähtis tegelane! Näe, Saruman ja Elrond ja Cate Blanchett, nemad olid ka LOTRis!! Isegi kui kõik need elemendid (kui Legolas ja võib olla keegi veel välja arvata) on raamatus olemas, tunduvad nad siiski niivõrd kohatud ja out of place, sest neid rõhutatakse liigselt just seetõttu, et nad on LOTRi triloogias esindatud. Selle koha pealt peegeldub Jacksoni Tolkieni armastus, kuna viimanegi kuuldavasti kirjutas Kääbikut pisut ümber peale LOTRi, et asjad rohkem kokku sulanduks.

+ Kas see on siis tõsine või naljakas? Veel enne seda, kui esimene osa väljas ning film alles tegemisel oli, räägiti sellest, kuidas The Hobbit on rohkem lighthearted kui tumedam, depressiivsem Lord of the Rings. Esimene film seda ka oli, komöödia oli omavahel tasakaalus tõsisemate momentidega. Teise filmiga aga kõik muutus ning kõik hetked, mis oleksid pidanud olema naljakad, ei olnud seda. Nad tundusid valed, kohatud, sunniviisiliselt sisse surutud. Tasakaal oli nihkes. Film tundus justkui kramplik üritus olla tõsisem ja rohkem LOTRi sarnane. LOTRis naljakad momendid toimisid, sest tõsisem setting oli juba kohe alguses paika pandud - esimene film ei olnud lapsesõbralik, tantsivate ja laulvate trollidega film, millele järgnes masendav, läbi kahvatu filtri vaadatav metsastammumine ja süütute inimeste kodu hävitamine. Asjad olid kohe alguses perses ning huumor oli tagasihoidlik, õigel ajal õiges kohas.

+ Kes need tüübid on? Ma ei räägi Taurielist, kes toodi lihtsalt selleks sisse, et because! Ei, ma räägin nendes orkidest ja monstrumitest, keda me LOTRis ei näinud. Kus olid nahkhiired siis, kui Gondori all võideldi? Miks ei kaasatud neid suuri liivausse, kui Helm's Deepi vallutama mindi? Kus kuradi kohas need albiino-orgid kadusid? Surid välja?! Sellel võib olla loogiline seletus ehk raamatutes, aga tahes-tahtmata sarnaneb The Hobbiti triloogia ühele teisele prequel trilogyle...ning seda mitte ainult selles aspektis...

+ Osad efektid olid kehvemad kui Lord of the Ringsis... Ma ei tee nalja, päris tõsiselt. Kolmandas osas jäi ekstraeredalt silma moment, kui Gandalfit päästma tulnud Keskmaa-Illuminati klubi (Saruman, Elrond, Galadriel) Sauroni ja tema kummitus-käsilastega võitlesid ning siis Sauron nood kokku korjas ja uttu tõmbas - see hetk oli niivõrd halb! Ma olen youtubei videotes ka paremat CGId näinud! Teise osa lõpus kappab CGI Legolas üle silla kõige ilmselgema kohmaka CGI hobuse seljas. Mis värk sellega on, et tehnoloogia teisele poole arenes siinkohal?

+ Alfrid. Lihtsalt Alfrid. Mis tema point oli? Miks lömastati ainult Stephen Fry tegelane? miks mitte Alfridit? Või miks ei leidnud ta oma lõppu kolmanda filmi kliimaksi ajal? Kuidagi eriti iroonilisel kombel näiteks? Ei saa panna filmivaatajat ühte tegelast vihkama ja siis jätta ta nö. ripakile. Alfrid tõmbab kleidi selga, varastab kulda ja siis teeb minekut. Pet-tu-MUS! Taaskord üks harv koht, kus DC abiks tuleks. Parem oleks, et keegi selle jobu ära sööb!

Kaksikud.

VI. Kas sulle midagi üldse meeldis ka?

Jaa! Muidugi! Nüüd tagasi vaadates oli esimene film päris lahe! Mulle meeldis see vabam õhkkond ja ees terendav seiklus, esimene kohtumine päkapikkudega oli muhe, visuaalne ilme oli meeldivalt tuttavlik ning nii esimeses filmis kui ka ülejäänud triloogias (kuid seal juba harvem) oli nii ägedaid kui ka emotsionaalseid momente, mis läksid mulle korda. Nagu enne mainitud, siis Smaug oli ka väga lahe. Samuti näitlejatööd - Martin Freeman oli fantastiline Bilbo! Ta on suurepärane näitleja, kes suudab ilma tekstita enda tegelasest hoolima panna, sest ta suudab puhtalt oma näoilmetega öelda rohkem kui mitmed teised tegelased. Suured kiidusõnad ka Richard Armitage'i suunas, kes oli fenomenaalne, jah just, FENOMENAALNE Thorin. Thorin oli kõige coolim tegelane kogu triloogias, kõige keerulisem, kõige huvitavam. Tal oli oma personality, ta ei olnud tühi kest ega suvaline augutäide (vt. punkt nr. I). Ta oli tõsine, ent südamlik, tal olid omad vead, nagu kangekaelsus, kohatine liigne uhkus ja auahnus, ent lõppkokkuvõttes oli ta seal kui teda vajati. Bilbo meenutas teda vägagi õige lausega: "Thorin oli mu sõber." Ja no muidugi nägi ta ka kõikide nende teiste klounide kõrval väga badass välja!

Ja no muidugi see laul!

Über-super kokkuvõte, yo!

Võib öelda, et ma pigem pettusin. Nagu ka varem vihjatud sai, tõmbasin enda jaoks siin ja seal paralleele ühe teise triloogiaga. Jah, The Hobbit tundus pisut justkui Star Warsi esimesed kolm osa. Kumbki neist ei olnud vajalikud per se, ent ometigi nad eksisteerivad. Eelnevalt kirjeldatud tonaalsuse muutumine eksisteerib samuti mõlemas - esimesed osad olid lapsesõbralikud ja kerged, teises osas aga keerati asju tumedamaks ning huumor jäi tahaplaanile ja oli esiplaanile sattudes autotuledes ekslev hirveke. Triloogiad tõmmati kokku eepiliste lahingutega, milles puudus hing. Igal pool toimus midagi, ent lõpuks jäi alles ainult tunne, et tegelikult nagu ei juhtunud üldse ju palju.

Kas ma vihkasin The Hobbitit? Ei. Kas ma arvan, et tegemist on heade filmidega? Jah...teatud piirini. Esimene on kindlasti üle keskmise, ent teine ning eelkõige kolmas, mis on kogu seeria kõige nõrgem film, maanduvad keskpärasuse limbosse. Nad on (suuremalt jaolt) kvaliteetselt tehtud, ent väiksed elemendid (vt. punkt nr. VI) ei suuda massiivset raskust üksi enda õlgadel kanda - midagi jääb puudu. Pole seda täiuslikku tasakaalu, mida nägin Lord of the Ringsi puhul. Viimase filmi suure ja eepilise lahingu puhul ei tekkinud mul emotsiooni, et "Oh, The Hobbit on ikka niivõrd eepiline!" Pigem tekkis mul mõte, et "Oh, Lord of the Rings oli ikka niivõrd eepiline! Parem vaataksin praegu seda..."

...

Kurat, ma vist lähen ja teengi seda.